Mina olen sitasitikas Sass, ajast aega põline põllumees. Maailm on minu elu jooksul nii palju muutunud, et kohe pean oma mõtted ritta seadma ja sellest pajatama. Loodan, et Sul, kallis sõber, on püsivust mind ära kuulata. Et kõik südamelt ära rääkida, pean alustama ajast palju aastaid tagasi. Olin siis alles päris lapseohtu, selline tõugu kasvu putukaalge. Siblisime õdede-vendadega kambakesi ringi ja vitsutasime põldudel kahe suupoolega sõnnikut süüa - elu oli lust ja lillepidu. Tõepoolest, kõik oli siis väga ilus. Heinamaad haljendasid, kuldsed viljapõllud lainetasid tuules, loodus oli puhas ja õhk kirgas. Ei olnud raskeid põllutöömasinaid, mis oleksid maad tallanud ja õhku saasta paisanud, ega võõraid, inimese loodud keemilisi aineid, mis oleksid loodust nende nägemist mööda ümber kujundanud.