lk 2/20
X
Sitasitikas Sass - põline põllumees
ehk kuidas toidu kasvatamine keskkonda ja meid endid moĢƒjutab

*Kasutades vanemaid veebilehitsejaid, võib helifailide ja animatsioonide taasesitamisel esineda tõrkeid.

Väljandja: Eestimaa Looduse Fond
Tekst: Annika Liivak
Illustratsioonid: Anneli Jõhvik
Kujundus: Eesti Loodusfoto
Digitaalne lahendus: Walk & Learn OÜ
Animatsioonid: Õie Holm
Heliga abistas: Veljo Runnel
Tegelastele andis hääled Martin Liira.


Inimene pidas omal ajal loodusest väga lugu. Ta teadis, et kui looduselt ja maalt midagi võtta, tuleb ka vastu anda. Kui põllul midagi kasvatati, siis märgati, kuidas maa sellesse suhtub. Talunikud teadsid, et kui mitu aastat ühe koha peal sama põllutaime kasvatada, väsib maa ära. Tal ei jagu piisavalt vajalikke aineid ja väge, et ühte sorti taimedele pikka aega täpselt samal moel jõudu anda. Vanarahvas teadis, et maad tuleb sõnniku ja muu loodusliku rammuga toita ning sinna iga paari aasta järel teist liiki taimed kasvama panna. Loomi austati. Maainimesed ei olnud toona jõukas rahvas. Kui peres oli lehm või paar, hobused või lambad, suhtuti nendesse kui pereliikmetesse. Toit ja elamistingimused pidid olema loomadel peaaegu sama head kui pererahval endal, sest loomadest sõltus nende suupoolis ja kehakate. Lehmalt saadi piima, lambavillast tehti rõivaid, hobusega künti põldu ja käidi heinateol.

title