lk 3/20
X
Sitasitikas Sass - põline põllumees
ehk kuidas toidu kasvatamine keskkonda ja meid endid moĢƒjutab

*Kasutades vanemaid veebilehitsejaid, võib helifailide ja animatsioonide taasesitamisel esineda tõrkeid.

Väljandja: Eestimaa Looduse Fond
Tekst: Annika Liivak
Illustratsioonid: Anneli Jõhvik
Kujundus: Eesti Loodusfoto
Digitaalne lahendus: Walk & Learn OÜ
Animatsioonid: Õie Holm
Heliga abistas: Veljo Runnel
Tegelastele andis hääled Martin Liira.


Jah, aja jooksul on toidu kasvatamise kombed tublisti muutunud. Eestimaal ei ole olnud palju võimalusi iseenda peremees olla. Oli aeg, mil maainimesed pidid suutma iseenda kõrvalt ära toita ka mõisarahva. Siis tuli aeg, mil talud inimestelt ära võeti ning kõikide elulaad ja toidulaud pidid ühesuguseks saama. Hakati pidama ühiseid suuri kolhoosipõldusid. Pelgalt hobujõuga ei suudetud enam kogu tööd ära teha. Tulid traktorid, et aina suuremaid maid üha lühema ajaga üles harida. Kujuta ette kartuli- või porgandipõldu, mis mõnikord laius silmapiirini - kes jõudis seda käsitsi umbrohust puhtana hoida? Eks püüti ka rohida, aga mida rohkem inimesi sündis ja mida suuremaks läks toiduvajadus, seda keerulisemaks see muutus. Hakati kasutama mürke, mis tõrjusid umbrohtu ja kahjulikke putukaid - kuid kahjuks koos nendega ka kasulikke. Peale mürgitamise hakati põldudele panema ka väetist, mis oli inimeste loodud, mitte vana hea sõnnik. Seda kõike selleks, et põllutaimed kiiremini kasvaksid ja suuremat saaki annaksid. title