Paljud inimesed arvavad, et nii peabki olema: võtame loomadelt ja maalt, mis võtta annab. Sest inimestel on ju süüa tarvis! Mina, sitasitikas Sass, nii ei arva. Sest ma olen näinud, mida see endaga kaasa toob. Mulla ramm, mis aitab taimedel kasvada, ei ole enesestmõistetav asi. Muld peab saama võimaluse hinge tõmmata, taastuda. Kui põldu igal aastal uuesti ja täpselt samal kombel kasutada, väsib ta ära. Vihm ja tuul räsivad maad aina rohkem ja kannavad selle osakesi minema. Muld ei suuda enam piisavalt vett hoida, taimed jäävad janusse, närbuvad ja kuivavad. Väetised ja mürgid imbuvad maasse ja satuvad vette, kanduvad veekogudesse ja võivad reostada joogivee. Lõpuks on maa nii väsinud ja saastunud, et inimese lastel pole enam võimalik samal põllul sööki kasvatada, rääkimata sellest, et meie, sitasitikate lapsed seal elada saaksid.