lk 3/21
X
Sitasitikas Sass ja kirpvähike Kribu otsirännakul
ehk miks on meie veekogud nii reostunud

*Kasutades vanemaid veebilehitsejaid, võib helifailide ja animatsioonide taasesitamisel esineda tõrkeid.

Väljandja: Eestimaa Looduse Fond
Tekst: Annika Liivak
Illustratsioonid: Anneli Jõhvik
Kujundus: Eesti Loodusfoto
Digitaalne lahendus: Walk & Learn OÜ
Animatsioonid: Õie Holm
Heliga abistas: Veljo Runnel
Tegelastele andis hääled Martin Liira.


"Ma jäin oma kodust ilma ja otsin nüüd endale uut," teatas ta ohkega. Teadsin väga hästi, mis tähendab kodu kaotada, seepärast jäin kannatlikult tema lugu kuulama. Väikese vee-eluka nimi oli Kirpvähike Kribu. Tema kodukoht oli pisike tore merelaht siit mitte väga kaugel, kus ta pere ja sõbrad juba pikka aega olid elanud. Ühest hetkest hakkasid nad märkama, et kõik ei ole nende kodus nii nagu peab. Nad avastasid, et lahes ei ole enam nii palju valgust kui varem, sest vesi ei paistnud hästi läbi. Ümberringi oli hakanud üha rohkem rohelisi niitpeeneid vetikaid kasvama ja nende vahelt läbi ujumine muutus aina keerulisemaks. Ja suviti, kui vesi oli soe, läks olukord eriti hulluks - tuli ette aegu, kus hingamine muutus üha vaevalisemaks ja tervis läks puhta kehvaks. Mõnusaid varjupakkuvaid adru- ja meriheina puhmaseid jäi muudkui vähemaks – Kribu oli kindel, et see oli kõik nende roheliste niitvetikate pärast. Need keerutasid end kõige ümber ja võtsid ära aina rohkem ruumi.

title