lk 4/21
X
Sitasitikas Sass ja kirpvähike Kribu otsirännakul
ehk miks on meie veekogud nii reostunud

*Kasutades vanemaid veebilehitsejaid, võib helifailide ja animatsioonide taasesitamisel esineda tõrkeid.

Väljandja: Eestimaa Looduse Fond
Tekst: Annika Liivak
Illustratsioonid: Anneli Jõhvik
Kujundus: Eesti Loodusfoto
Digitaalne lahendus: Walk & Learn OÜ
Animatsioonid: Õie Holm
Heliga abistas: Veljo Runnel
Tegelastele andis hääled Martin Liira.


Nii mitmelgi korral nägid merepõhja elanikud, kuidas mööduvatest laevadest sogast vett merre voolas. Lained kandsid seda laiali ja see sattus kõikjale. Vahel olid laeva pardal inimesed, kes kilekotte ja pudeleid merre loopisid. Ega kirpvähikesed ei osanudki alguses seisukohta võtta, kas need asjad, mida mina tean, et prügiks kutsutakse, on head või halvad. Osad neist vajusid veekogu põhja ning nende sees ja vahel sai varjuda. Osad hulpisid vee peal ning tuul ja lained lükkasid neid omasoodu – kas randa või kaugemale merele. Prügi oli igal pool – see oli inetu ja segas vees liikumist. Ent osadest nõudest immitses välja imelikke aineid, mis lõhnasid ja maitsesid pahasti. Need kleepusid kehale, nii et veemutukate vesisätendavaid külgi ei saanudki enam puhtaks. Või vajusid veekogu põhja ja rikkusid ära nende toidu. Nii mõnigi sõber sai sellepärast hukka, oli Kribu kindel. Sest kõiksugused kõhuvalud olid seniajani nende koduveekogus tundmatud.

Tõsta rannal olev prügi punasesse prügikasti. [Alusta uuesti]